JACK REACHERi maailmas

JACK REACHER - Film, mis naelutas kaheks tunniks (ja tiba veel peale) totaalselt tooli külge ja tegi veel üht märkimisväärset asja - ta haaras kaasa terve saalitäie (peaaegu täismaja) inimesi, tegi saali terve filmi vältel peaaegu et haudvaikseks, mida eriti massiseansside puhul ei juhtu. Pole nii vähe ringi sebimist veel kohanud esilinastuste ajal - kõik olid justkui hüpnotiseeritud. Ühesõnaga - 2 tundi puhast ja KVALITEETSET meelelahutust oma parimas võtmes! Kõva värk!

Jack Reacher on üks kivikõva vend, kelle jaoks seadusi pole olemas, või tähendab ta ise teeb need. Kes raamatut Reacheri seiklustest on lugenud, eks see teab seda isegi. Aga kindlasti enamus pole lugenud, kaasa arvatud mina, kes läksin seda filmi vaatama suhteliselt puhtalt lehelt. Olin näinud küll kahte erinevat treilerit mitu korda, kuid see polnud absoluutselt film, mida olin terve aasta pikisilmi oodanud. Pigem teadsin et ta tuleb ning Tom Cruise seal madistab - sellest piisas, et kätt pulsil hoida.
Aga nüüd kui asi on nähtud, pean tõdema et see oli aasta üheks positiivsemaks üllatuseks ja absoluutselt on selge ka see, et antud film mahub mul isiklikult selle aasta 20 parima filmi hulka, isegi 15 hulka, kui täpsem olla! Prometheus, Avengers ja muud selle aasta suvised suurfilmid kahvatuvad selle kõrval, just eelkõige oma hinge poolest, mis sellel filmil oli meeletult suur!

Filmil on ülihea minek, oma tempo - kordagi ei tekkinud momenti, et oleks millegile muule mõelnud. Tom Cruise, kes suvel pidas oma 50. sünnipäeva, on väga heas vormis ning sobis nimikangelast mängima lausa ideaalselt, olgugi et raamatutegelane on 20 cm pikem ja ilmselt ka poole kogukam, ehk siis ühesõnaga põkk. Aga mindi seda teed ja tuleb välja et see oli ka õige tee! Milline vaist tegijatelt, ja noh samas, Tom Cruise ju ei suudakski alt vedada!? :)
Muusika, montaazh, heli - kuratlikult hea. Eriti tuleb kiita helimeistreid kes ameerika sportautode mootorihääled sedavõrd kenalt häälde on timminud! Lisaks suurepärased kõrvalkarakterid vanameistrite Robert "vesternikunn" Duvalli ning Richard "kõrvalosakunn" Jenkinsi poolt. Silmale seekord ilu pakkumas Rosamund Pike, kes mis seal salata, veab välja...
Nii, et kellel tahtmist head põnevust ja 2012 ühte parimat autode tagaajamissteeni näha, vut-vut kinno! Welcome to Jack Reacher land! 8/10

LINDPRIID ON KÕVAD MEHED!

LAWLESS (Lindpriid) on 100% mehist tõugu film. Verd, viskit, vägivalda ja vastupidi... ja seda vägivallapoolt kujutatakse siin suhteliselt karmikäeliselt ning tulemus mis vaatajateni jõuab väärib igati filmile seatud piirangut, alla 14 keelatud! Isegi suht leebe.
Aga ka naistele on siin vaatamist - teadupärast päris paljudele õrnema soo esindajatele meeldib Tom Hardy - tema kähe hääl ja macholik hoiak. See sama combo on kõige ehtsamal kujul ka selles filmis esindatud. Seega film meestele, kuid ka naised saavad oma.... ja naiste juures on alati SEE ASI, mis meeste elusaatust mingil moel muudab ja nii on ka antud filmis, kus...



... Lood rulluvad lahti karmide meeste karmis maailmas. Tõestisündinud lool ja romaanil "The Wettest County in the World" põhinev film räägib kolmest vennast, kes Virginia osariigis ühes väikses mägikülas oma äri ajavad - salaviinaäri! Viskit ja samakat voolab ojadena ja kõik kes tellivad on rahul! Nii ajavad siis vennad oma äri.
On börsikrahhile järgnenud ajastu, käivad 20'ndad. USA-s valitseb alkoholi keeluaeg, võimude seas lokkab korruptsioon ja maffia astub oma kullasoont mööda. Ehk siis kõike aetakse salamisi, ebameeldivad inimesed kõrvaldatakse teelt ja nii see elu käib, või vähemalt käis. Ka vennastel sujub kõik kenasti, kuni ühel päeval saab haisu ninna ja tuleb maakonda asja uurima üks eriti karmi käega politseiametnik (Guy Pearce), kes saatuse kiuste meeste ärile pinnuks silmas on. Konflikti on õhus tunda juba esimesest omavahelisest kohtumisest. Ja nii see asi jääda ei saa...

Film kõnnib mööda gängsterifilmile omast rada, millele omakorda lisab vürtsi cool ja omamoodne vesternipool, kus hobuste asemel kihutatakse vanaaegsete ent stiilsete autodega. Muusika on robustselt hea, eht vesternelik ja mis seal salata, sobib sinna kui rusikas silmaauku! Ehk siis tegemist sellise gängster-vestern žanriga, mis on väärt nähtus muude tänapäeva popdraamade, actionfilmide ja rom-kommide kõrval. Näitlejate ansambel taas muljetavaldav.
Soovitan soojalt ja kiidan filmi hindele 8! (10 palli skaalas, nagu ikka :)

ÕNNETERAAPIAST ja PII ELUST

Kui novembris sai kahel järjestikusel päeval ära vaadatud sellised kaks maiust nagu Skyfall ja Argo, siis detsembri esimene nädal pakkus võimaluse jällegi kahe väga väha hea filmi vaatamiseks ning samuti, kahe järjestikuse päeva vältel. Jää või uskuma, et aasta parimad filmid tulevadki minuni paarikaupa :)
Sedapuhku olid filmideks eluline SILVER LININGS PLAYBOOK ja Ang Lee lavastatud visuaalne kompvek nimega LIFE OF PI. Mõlemast siis ka veidi juttu.

SILVER LININGS PLAYBOOK (Õnneteraapia) on film, mida soovitaks küll igaühele. Lugu meie enda keskelt, lugu kus haakuvad inimeste teed, kelle elu on olnud kõike muud kui laupäevane jalutuskäik pargis. Pat (keda kehastab hiilgavalt Bradley Cooper) vabaneb vaimuhaiglast kodusele ravile. Pool aastat on mees aega veetnud ja tablette neelanud kliinikus, kuhu inimesed pagendatakse ravile kui närvisüsteem või midagi muud sarnast peaks üles ütlema. Kuidas ja mismoodi ta sinna sattus, jääb juba ekraanilt vaadata.

Ootamatult aga satub Pati teele noor ja äärmiselt kena naabruses elav naisterahvas Tiffany (auhinda väärt rolliga saab hakkama planeedi hetke üks anekamaid ja säravamaid naisnäitlejaid Jennifer Lawrence). Ka Tiffanyl on keeruline minevik.

Väga suurt energiat kogu loole annab omakorda Pati isa, keda kehastab vanameister Robert De Niro (ja ka tema teeb siin oma viimaste aastate parima rolli, vaat et Oscari nominatsiooni väärt soorituse). Mees on suure hurraaga tagasi, seal kus ta olema peab - õigete rollide juures!

Ühesõnaga, põimuvad mitu liini, hargevad suhtepuntrad ja alati leidub keegi, kes on mingil määral teisest inimesest sõltuvuses. Sündmusteahel on niivõrd huvitavalt ja ootamatult vaatajateni toodud, et seda vaadates ja selle väga head dialoogi nautides lendavad need 120 minutit nii kiirelt käest, et ei saa arugi. Aru saab vaid filmi lõppedes seda, et see oli pagana hea. Näitlejate ansambel aasta üks tugevamaid! 9/10

LIFE OF PI (Pii Elu) - Alustuseks kohe, et antud filmi paigutan mina kindlasti lõppeva aasta kolme parima hulka! Tõeline meistriteos, mis paitab kõiki meeli.

Film ise põhineb raamatu põhjal, mida seni peeti filmimatuks materjaliks. Aga meisterlavastaja Ang Lee käe all on see võimalikuks saanud ja veel kuidas! Visuaalselt ülitugev, seninägematu 3D (esimest korda minnakse spetsiaalse 3D kaameraga vee alla) ja äärmiselt kaasahaarav loo jutustus - need on märksõnad, miks seda film tuleb AINULT KINOS näha, vähemalt esimesel korral. 

Sisu kohta ei hakka midagi ette rääkima, kes teab see teab ja kes tahab teada, saab uurida filmi tutvustusest, näiteks kino kodulehelt. Aga vahele jätta see film oleks patt. Soovitan, soovitan, soovitan! 10/10

On kuramuse veider ja ebaõiglane kui... ühesõnaga sellist varianti ilmselt ei eksisteeri, et need 2 filmi jäeks ilma parima filmi Oscari nominatsioonidest. Igatahes auhinnad on õhus, seega marss kinno!

Life of Pi kinodes alates 21.dets, kuid juba tehakse erinevaid eellinastusi. Ideealne pühade film!

NOVEMBRI PÄRLID

2012 aasta november jääb paljustki meelde filmide väga hea kvaliteedi poolest. Maiuspalad prantsatasid üksteise järel ekraanidele. Värve segas loomulikult ja oma sõna oli sekka öelda ka Pöffil. Kahtlemata oli november siiski Bondi ja tema uusima seikluse Skyfall'i kuu! Kõigest siis mõne sõnaga kokkuvõtvalt:

SKYFALL - Kuna Daniel Craig on (pikemalt keerutamata) minu lemmik-Bond ja lavastajaks Oscari-võitja Sam Mendes (American Beauty, Road to Perdition), ei saanud selle filmi ootus- ja lootuskõrver olla mitte allpool, kui viimse vindini maksimumi lähedale krutitud. Ja ei pidanud pettuma, vähimalgi määral mitte. Tulemus on tõeliselt vinge ja sooritatud hindele 5+ kõigi poolt, kes selle juures veidikenegi seotud olid, alates siis staaridest, operaatoritest, monteerijatest kuni catering teenusteni välja! Eks pidi ju võttemeeskonnalgi kõht täis olema ja silm särama!
Filmi kurikael, vaimukalt hull Silva, Javier Bardemi kehastuses võtab kindlalt aasta kurikaela tiitli enda koju riiulile (sry Bane, jäid teiseks). Pikemalt siinkohal ei peatu, eks ole sellest ju nii nii palju juba räägitud. Ise pole veel järelduseni jõudnud, kas pean seda seni parimaks bondifilmiks või mitte aga ilmselt siiski pean. Eks pärast teist vaatamiskorda on asi selgem, tuleb lasta natuke seedida. Aga Casino Royale ei jää sugugi mitte palju alla (Bond-girli osas jääb hoopiski Casino peale!). 9/10

ARGO - Ben Afflecki lavastatud ning tõsielul põhinev vaatemäng, mis minu silmis on üks kolmest favoriidist võitmaks parima filmi Oscarit. Jah justnimelt vaatemäng, sest viis kuidas Ben selle vaatajate silme ette lahti laotab, on pikemat aplausi ja kübarat kergitamist väärt. Mitte just kõik lavastajad ei saa hakkama säärase teoga. Ei nimetata asjata Afflecki uue põlvkonna Clint Eastwoodiks. Eeskuju on tal vähemalt vägev!
1979 aasta sündmused Iraanis, kogu pantvangidraama, tegelased, miljöö - kõik see on ülesvõetud ja filmilindile talletatud äärmiselt tõetruult ja professionaalselt. Absoluutselt kuskilt see king ei pigista!
Räägib see loo kuuest USA saatkonna töötajast Iraanis, kellel õnnestub põgeneda hoonest ajal, millal sinna tungivad sisse sajad mässulised, kes saatkonna oma kontrolli alla võtavad ja ülejäänud sealsed töötajad pantvangi võtavad. Sellest algab kuid kestev operatsioon.
USA-s pannakse kokku oma ala spetsialisti Tony Mendezi (keda mängib Ben Affleck ise) poolt rühm, kes asub pealtnäha uskumatut ülesannet täitma - minna Teherani ja käima lükata riskantne salaoperatsioon. Missiooniks ära tuua need kuus, kel põgeneda õnnestus ja kes end seni on suutnud sealse Kanada suursaadiku juures varjata. Varitseb oht ja käes võib olla iga hetk aeg, millal nad mässuliste poolt avastatakse.
Aga see, millist masti operatsiooniga tegu on ja millisel viisil üritatakse põgenikud koju tagasi toimetada - seda peab juba ise nägema. Ja vaadata on seda tõeliselt nauditav, sest pinget aina krutitakse ja krutitakse... 10/10


























FRANKENWEENIE - Tim Burtoni värskeim ning mehele omaselt süngetes toonides ja läbi musta huumori jutustatud väikse kiiksuga hauatagune lugu. Sedapuhku tegemist siis must-valge animatsiooniga. Antud filmiga läheb vanameister tagasi iseenda juurte juurde ja toob vaatajateni loo, mis põhineb tema isiklikust kullavaramust. Nimelt on tegu ühe ammuse lühifilmi pikema ja põhjalikuma versiooniga.
Sparky on üks tore koer, tal on väärt peremees ja sõber Victor, kes samas on üksildane ja teiste poolt tagakiusatav tavaline poiss. Nad on kui kokkukasvanud. Kuid ühel kurval päeval saatuse kiuste, lähevad Victory ja Sparky teed lahku. Sparky jääb ootamatult auto alla ja Victory elu justkui variseks kokku. Ent samal ajal kuulutatakse koolis füüsikatunni raames välja võistlus parimale ja nutikamale leiutajale. Victor mõtleb välja viisi, kuidas oma parim sõber taas elule äratada ning algab töö pööraseid tulemusi pakkuva eksperimendi tarvis... Kas ja kuidas see tal õnnestub, seda saab vaadata läbi 3D prillide juba kinolinalt! Mulle igatahes läks see korda... südamlik ning vaimukas, vanu ja häid õudusfilme meelde tuletav kogemus. 8/10

SEVEN PSYCHOPATHS - Seitse Psühhopaati, juba pealkiri kutsub endaga kaasa sellele metsikule retkele ja seikluste vir-varrile, mis selle filmi vaatamise ajal ees ootab. Lavastaja Martin McDonagh, kelle eelmine töö In Bruges (Palgamõrvarid Brügges) oli samavõrd hullumeelne, keerab siinkohal vinti veelgi juurde ja kohati ka üle, aga heas mõttes üle. Sisust pole mõtet rääkida, juba pealkiri peaks paljastama üht-teist. Seda kõike peab enda nahal kogema, vaadates seda verist ja kohati absurdset huumorit pakkuvat linateost.
Näitlejate kompanii on muidugi eriti kõval tasemel - Sam Rockwell, kes on selle filmi staar nr. 1, edasi vanameister Chrisopher Walken, alati cool ent tihtilugu oma filmides pika ninaga jääv Woody Harrelson, oma tuntud ja stiilses elemendis Colin Farrell. Lisame paar kena silmarõõmu juurde ja tulemuseks on kirju seltskond, kelle igaühe karakter siin filmis jääb meelde kauaks kauaks. Milline värskendav vaatamine... 8/10

Et sellised pärlid siis paitasid silmi novembri kuus. Lisame siia Pöffil vaadatud The Impossible'i ja The Sessions'i ning saab öelda, et sellel superkuul on nähtud vähemalt 5 aasta TOP 10-sse mahtuvat maiuspala. Kõiki saab endiselt ka kinos näha, nii et veel jõuab jaole!

PIMEDAD ÖÖD 2012, vol.2

FILM#8  THE IMPOSSIBLE (Ilmvõimatu) - minu selle aasta festivali lemmik. Tegemist on üleüldse 2012 aasta ühe parima filmiga. Samas mõni küünilisem inimene vb ütleks selle peale, et kuule mees, hold your horses! Aga nii on! Tegemist on väga emotsionaalse filmiga, vaiksematel hetkedel oli ikka saalis kuulda, kuidas pisarate pühkimine käis... Samas ei mäletagi, millal viimati nii emotsioonirikast filmi vaadatud sai - viimasel ajal kindlasti mitte.

Räägib see uskumatu ent tõesti sündinud loo ühest perekonnast, kes võtsid ette turismireisi Taisse 2004. aasta jõulude ajal. Eesmärgiks oli üheskoos lõõgastuda ja puhkuserõõme maitsta, teadmata mis neid ees ootab. Mitte miski ei näinud seda ette, kui jõulude teisel pühal tsunami ootamatult Tai rannikut tabas ja seda siis armutult laastama hakkas. Mis edasi sai, sellest see film räägibki...

Kõik see, kuidas ja mis viisil need hetked ja emotsioonid vaatajateni on toodud - see on rohkem kui muljetavaldav! Uskumatuna näivad eriefektid ja kogu see katastroofi tunnetus, miljöö - jääb selline tunne nagu ise viibiks sündmuste keeristes. Filmi lavastaja Juan Antonio Bayona teeb sõna otseses mõttes ise ilmvõimatut. Tema eelmine lavastajatöö, kõhedust tekitav ja hingekriipiv "Orbudekodu" oli juba kindlaks märgiks, et mehe nimi tuleb meelde jätta. Ka näitlejad annavad siin endast parima, Naomi Watts ja Ewan McGregor on tuntud headuses. Suurimad kiidusõnad lähevad aga pere vanimat poega mängivale Tom Hollandile - supertöö!

Pole midagi võimsamat kui hingejõud - nii ütleb filmi plakatil olev kokkuvõttev tekst. Sellega saab ainult nõustuda!

Kui film lõppes, jäin veel mõtetesse ja lahkusin saalist suht viimaste seas, tiitrid olid juba lõppemas. No ei saanud kohe pärast sellist elamust tooli pealt ennast lahti. Läksin siis trepist alla koos teiste lahkujatega ja ühtäkki silmasin üht tuttavat nägu, mõtlesin et kus ma teda näinud olen. Ei viinud koheselt kokku. Siis vaatan, et temaga veel paar tuttava näoga härrasmeest. Ja ühtäkki lahvatas - need ju meie ratturid, kes pea 4 kuud Liibanonis pantvangis olid. Kõndisin kohe nende järel... mehed siis parasjagu vestelesid omavahel ja sain aru et tahavad minna kuhugi analüüsima filmi. Keegi neist veel ütles, et teeks ühe külma õlle ka. Lugesin meeste nägudelt välja, et ka nemad jäid filmiga väga rahule. Küllap ka neid (või mis küllap, kohe kindlasti) aitas vangistuses olles tohutu hingejõud sealt eluga pääseda ning oma lähedasi taas näha.

See film väärib oma hinnet, ainuüksi teostuse poolest, The Impossible... 10/10

Eesti kinodes alates 21. detsembrist, soovitan kindlasti!

 

FILM#9 BARBARA - Saksa selle aasta valik parima võõrkeelse filmi Oscarile. Arvan, et nominatsiooni ta saabki, mehikest aga siiski mitte. Tugev film! Läheb ühte patta koos fimiga "Teiste elud" (The Lives of Others - seda pean isiklikult Saksamaa parimaks filmiks läbi aegade).

Tegevus toimub 1980. aasta suvel ja jutustab see loo ühest arstist, Barbarast. Valitseb keeruline aeg Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Barbara on saadetud tööle karistuseks viisataotluse eest ühte maahaiglasse, kõigist eemale. Uus elamine, uued kolleegid, elu väljaspool linna. Samal ajal käib usin plaanipidmine Barbara ja tema mehe vahel, kes elab ise suurlinnas Lääne-Saksamaal. Hautakse põgenemisplaani riigist, kus on kehtsestatud range režiim ja käib teineteise järel nuhkimine. Pinget hoitakse hästi üleval ja ajab peopesad päris higiseks, kuni ootamatu lõpplahenduseni välja. 8/10

FILM#10 THE SESSIONS (Armastuse õppetunnid) - Oleks mul The Impossible jäänud nägemata, võtaks see film parima festivalifilmi tiitli! Südantsoojendav vaatamine - see film vaevalt suudab kedagi külmaks jätta, kui siis vb mõnda väga tusast inimest. Hea emotsioon filmi lõppedes on tagatud - seda võin garanteerida! Võrdleksin seda filmiga The Intouchables (1+1), seega kui too meeldis, siis The Sessions ei tohiks samuti pettumust valmistada.

Taas üks tõsielul põhinev film. Juba poisieas kaelast allapoole halvatud mees, kes hingamisaparaadist saab vaid teatud ajaks eemal olla, otsustab ühtäkki midagi uut ja huvitavat proovida - minna seksterapeudi vastuvõtule. Eesmärgiks kogeda ise omal nahal, mida see seks siis endast õigupoolest kujutab.
John Hawkes, kes filmis mängib halvatud ent südamlikku ja head huumorisoont omavat meest, teeb sellise rolli, et võiks vabalt juba enda peas läbi mõelda tänukõne, mida siis ette kanda erinevatel auhindade jagamistseremooniatel. Talle sekundeerivad väärikalt seksterapeuti mängiv Helen Hunt ja muhe preestrihärra (kelle juures ka peaosaline pihil käib ning need pihid muuseas kipuvad alati humooriliseks minema), keda kehastab laitmatult vanameister William H. Macy.
Nii et seltskond on kokku saadud võimas ja lõpptulemuseks on aasta üks parimaid filme! 9/10
Eesti kinodes alates 8. veebruarist ehk keset auhinna hooaega. Don't miss it!

FILM#11  DETACHMENT (Asendusõpetaja) - Film oli Pöffil Justfilmi raames ehk eelkõige suunatud noortele. Sünge film, tõsine film, valusate tagajärgedega film. Põhjus miks tahtsin seda näha, oli eelkõige Adrien Brody, fantastiline näitleja minu meelest. Ka treiler oli suhteliselt hea ja imdb keskmine hinne oli sinna 8 kanti, natuke alla. Seega põhjuseid mitmeid, et asi ära vaadata. Kokkuvõttes jäin rahule, kuid film mängiti maha dvd pealt, mistõttu kvaliteet paljuski kannatas selle all. Aga noh, vähemalt sai asi nähtud. Kui veel nuriseda, siis eesti keelse pealkirja üle. Eks mindi kõige sirgjoonelisemat teed pidi (mis on samas ka antud kontekstis õige) ning noori vb tõesti kutsub kinno pigem pealkiri Asendusõpetaja, kui seda on näiteks otsetõlkes Irdumine - just sellise nime all antud filmi juba TV1000 näitas.
Adrien Brody tegi enalde omase tasemel rolli. Huvitaval kombel oli kõrvalosadesse kokku saadud palju tuttavaid nägusid ja nimesid, nagu James Caan, Lucy Liu, Tim Blake Nelson, Bryan Cranston jt.
Räägib see siis loo, üllatus üllatus... asendusõpetajast. Mitte aga tavalisest asendusõpetajast, vaid õpetajast, kellel on kogemusi ja kes on spetsialiseerunud äärelinnades asuvatele geto-koolidele. Teatud inimesed lihtsalt on võimelised kontakti saavutama raskete ja keeruliste inimtüüpidega, aga neid on vähe... see lugu räägib ühest. Samas on see kõva kivi ka lastevanemate kapsaaeda, et sedamoodi oma võsukesi kasvatatud on ja kas üldse ongi. Ütleb ka ju vana tarkus, et koletised sünnitavad koletisi. Aga kuskilt peab saama see alguse, ilmselt hoolimatusest. Igatahes naeratava näoga ma nüüd saalist välja ei läinud, 7/10

FILM#12 Üheks parimaks üllatuseks Pöffil oli selline film nagu CAFE DE FLORE. Ei olnud see üldse minu esialgses kavas, kuid väljamüüdud esimestele seanssidele ja kommentaaridele selle filmi headusest, hakkasin sellest huvi tundma. Tegemist on ka Kanada möödunud aasta parima filmiga, mis kodumaistel auhindade jagamistel enamjaolt terve auhinnalaua tühjaks riisus!

Ja nagu tellitult, sain peatselt infot et filmile tehakse veel paar linastust. Ei hakanud pikemalt mõtlema, muretsesin pileti seanssile.
Ja milline film, poleks osanud oodata! Emotsionaalne ringreis inimese hingemaailmas. Film mis kõnnib elu ja surma piiri peal. Sest just see on teema, mis seda filmi läbib. Viib see ühest ajastust teise ja püüab seletada läbi erinevate silmade kuid ühise hinge seda, et kes me enne olime ja kes me nüüd oleme ja kes me tulevikus võime olla, teadmata muidugi sellest ise mitte midagi.
Väga suur tähtsus filmis on muusikal, selle jõul ja siduvusel mälestustega. Ja otse loomulikult, muusika mis filmis kõlab on tõeliselt võrratu ning sulandub ideaalselt kokku filmi käekäiguga.
Hingesugulus on ilus teema ja oleks patt mitte sellesse uskuda! 8/10


FILM#13 Ainuke teos, mida Euraasia võistlusprogrammist vaatama läksin, oli RHINO SEASON (Ninasarviku hooaeg). Ja seda ühe põhjusega - treilerit vaadates oli esimese tekst mis ekraanile ilmus järgmine: Martin Scorsese presents! Ja põhimõtteliselt olin kohe müüdud. Ja õieti tegin. Iraani film muide!
Tegemist ühe huvitava ja kummalise armastulooga. Räägib mehest, kes olles olnud pea 30 aastat Iraanis vangistuses, ühel päeval sealt vabastatakse. Ja otse loomulikult hakkab ta oma naist otsima, kellele teatati umbes sama palju aastaid tagasi, et ta mees on surnud. Muidugi on sinna loosse segatud veel inimesi. Karmid lood seal Iraanis... ja nii läbi aegade.
Kes on näinud sellist filmi nagu Incendies (Põletus) ja kellele see meeldis, siis siin on midagi teile!
Visuaalselt on see väga stiilne ja lummav elamus. 7/10

FILM#14 ehk Pöffi lõppakord! Sedapuhku oli selleks üks lihtne ja muhe rom-com, mil nimeks  YOUR SISTER'S SISTER (Su õe õde). Kuna olin sellel päeval juba 2 filmi vaadanud, siis antud film oli kui üheks mõnusaks lõõgastuseks, kergeks õhtuseks salatiks mis tuleb peale pearoogasid, mida päeva jooksul manustatud.
Räägib see loo kahest õest, ühest mehest ning mõnest päevast, mis veedetakse ootamatult üheskoos. Ohtralt naljakaid ja ootamatuid olukordi pakkuv väike filmike väikese eelarvega. 7/10


Sellised need lühikokkuvõtted said. Tegin ka väikse pingerea nähtu põhjal. TOP 14 näeb välja selline :)

1. THE IMPOSSIBLE
2. THE SESSIONS
3. RUST AND BONE
4. BARBARA
5. CAFE DE FLORE
6. TAKE THIS WALTZ
7. SAFETY NOT GUARANTEED
8. THE DEEP
9. RHINO SEASON
10. GOD BLESS AMERICA
11. YOUR SISTER'S SISTER
12. WRINKLES
13. DETACHMENT
14. OH BOY

PIMEDAD ÖÖD 2012, vol.1

Tõsi ta on, PÖFF on selleks aastaks läbi. On ühtmoodi kurb, samas ka hea meel - äraütlemata palju head kraami sai seekord kinni püütud! Oli vast maraton, ent samas on "hullemaidki" olnud (alustasin 2003 aastal, kui piirdusin vaid kahe filmiga. Kõvera tipp jääb aga aastasse 2010, millal külastusi sai kokku 18).

Seekord kogunes kokku 14 +1 filmi festari ajal. Miks +1, siis see tuleneb sellest, et aega parajaks tehes ühel pärastlõunal sai tavalevis olevatest filmidest üks asi ära vaadatud, mis tegelikult sobib ideaalselt festivalifilmiks (mis seda mujal ka on olnud). Aga see selleks, allpool lühikokkuvõtted siis nähtust.

Vaatamise kronoloogilises järjekorras:

FILM#1 oli hispaanlaste animafilm "Kortsud" (Arrugas/Wrinkles) - muhe ja soe pilguheit vanadekodus toimuvasse. Teekond enda elu nn. päikeseloojangust ühe härra silmade läbi, kes ajahamba möödapääsmatule puremisele seisab silmitsi ühel hetkel sellega, et leiab end olukorrast, kus teda ümbritsevad täpselt samasugused abivajajad nagu tema ise. 7/10

FILM#2 - Üks kolmest tugevamast filmist, mida Pöffil nägin! RUST AND BONE (Rooste ja Luu) oli täpselt selline, nagu üks korralik festivalifilm olema peab - emotsionaalne, kaasahaarav, hea loo ja näitlejatega üles ehitatud, näpuotsaga lisatud veel siit ja sealt ehk kokkuvõttes küllaltki hästi maitsestatud! Marion Cotillard, alati pilkupüüdev ja veetlev, ei vea ka siin alt ning teeb vaat et ühe oma elu tugevaima rolli (ennustan Oscari nominatsiooni). Lavastajalt samuti väga hea töö, eriti silmas pidades seda mismoodi ta niivõrd kummalise sisuga filmi on teinud sedavõrd meeldejäävaks. Sisu ei hakka ära rääkima, kuid näha saab armastust, traagikat, lootusetust, viha, poksi ja verd... Visuaalselt ka veel eriliselt võimas! 9 punni annan ära!

FILM#3  TAKE THIS WALTZ (See valss on Sinu) - Üks ääretult lahe rom-com! Michelle Williams (tõestab taas, miks teda pean planeedi üheks andekamaks naisnäitlejaks) oli esimene põhjus, miks selle filmi enda kavva võtsin... Lugu ise algab suhteliselt uimaselt ja pikkade stseenidega. Esimese poole tunni järel mõtlesin küll, et oleks pidanud kangema kohvi võtma, kuid...

... kuid jah, kuidagi suutis see film pikkamööda siiski naha alla pugeda ning lõpptulem oli selline, mille jaoks ma saali tulin - valdas täielik rahulolu nähtu suhtes. Film ise räägib selle õige leidmisest, vana ja uue võrdlemisest, elu värskendamisest teatud eluetappidel, truudusest ja selle vastupidisest variandist. Lugu elust enesest ja keset meid, ilmselt tunnevad siin paljud ennast ära... Rõõmsates toonides soe pala! 8/10

FILM#4  Lõbus ja lustakas vitamiini programmi kuuluv film SAFETY NOT GUARANTEED ehk maakeeli "Turvalisus pole tagatud". See oli alles sõit ameerika mägedel! Ei saanud ennast veel sisse seadagi kui juba jooksid lõputiitrid. Umbes sama efekt tekib siis, kui õuest tuppa tormates ja teleka ette maandudes jääb kas jope selga või üks saabas jalga vms... ja seda avastad alles siis, kui ühtäkki see kõik läbi saab. Koguaeg midagi toimus ja seda oli hea vaadata. Lugu ise ühest mehest, kes ajas rändamiseks otsib endale kaaslast!? või sootuks elukaaslast!?  Temale igaljuhul sekundeerivad ja kompanjooni pakuvad 3 noort ajakirjanikku (nohik, üks kena ja noor naisterahvas ning niisama pulli-naiste-napsumees), kes saadetakse ühte väikelinna uurima seda pealtnäha totrat ajasrändamise lugu. Mis juba edasi saab, eks seda igaüks teab või näeb ise... aga igaljuhul edasi saab! Üks värskendav vaatamine. 7/10

FILM#5 - Saksa uuema kino esindajate poolt loodud teos, millel lihtne nimi OH BOY (Oh Sa Poiss). Mainin kohe ka ära, et film võitis Pöffil publikuauhinna. Minu reaktsioon sellele oli, et mida? Arvasin ja nägin seda tiitlit endaga viimas sootuks teistsugust ja mitu korda köitvamat filmi. Antud juhul on tegemist sellise täiesti tavalise must-valge filmiga, õiget tegevust nagu filmis ei toimugi, igavavõitu siia-sinna veeretamine käib... no ma ei tea, ju siis rahvale meeldis. Või olid selle filmi seanssidel kõige agaramad sõnumisaatjad, selgitamaks välja publiku lemparit - sest nii see ju äib, saadad sõnumi ja kõik! Ise saatsin ka viiele filmile hinded, oleks võinud ju ka rohkem, aga...

Film ise selline küsimärk, minu jaoks veidi tuim. Oli küll mõningaid lahedaid momente, ent momentideks nad jäidki. Lugu rullub lahti Berliinis ja räägib noormehest, kes endale elus alles kohta otsib... ja siis jälle otsib...

Aga ei, mis seal salata, uue põlvkonna tegijate poolt tehtud ja seda pea olematu eelarvega - sellepoolest kindlasti müts maha! Nii see kõik alguse saabki. Kus siis veel parem koht oleks oma nime promoda, kui mitte festivalidel.

Mis oli väga meeldiv, et seanssil olid kohal ka rezhissöör ise ja üks meesnäitlejatest, kes filmi lõppedes nii mõnegi muheda naljaga külalisi kostitasid, ausad mehed! Teostus 7, lugu 5, kokku 6 punkti kümnest!

FILM#6  tuleb sedapuhku Islandilt. Filmiks THE DEEP (Sügavik)

Kaasahaaravalt nauditav ja tõsielu sündmusel põhinev lugu - pajatab see ühest Islandi kalurist (pole pealtnäha just teema, mis vaatama kutsuks), pigem on lood selles, et tegemist on absoluutselt uskumatuna näiva looga, mille sündmused samas kõik reaalselt aset leidnud. Kuidas seletada muidu sellist juhtumit, kui ühel külmal ööl keset karget merd kalavetel olles, juhtub ühe meeskonnaga midagi traagilist. Laev satub õnnetusse, vajub kummuli ja kõigi saatuse kiuste - koos terve kaadervärgiga külma sügavikku otse sööstab. Järgneb üks imeline pääsemine... ning edasine on juba teadlaste välja selgitada. Et kuidas ühel mehemürakal sellest eluga välja tulla õnnestub ning kelle nahka hiljem pika uurimise käigus hülgenahaga võrreldakse. Vot tak! Karge mere maiguga põhjamaine maius, tasub vaadata! 8/10

FILM#7 Kurjakuulutava ent kutsuva pealkirjaga GOD BLESS AMERICA (Jumal õnnista Ameerikat) on film, mida vaadata seltskonnas ja pingevabalt, luristades mahedat kokteili kõrvale. Film mida ei tule tõsiselt võtta, ent samas ka film, mille sõnumit võiks küll tõsiselt võtta. Läbi musta ja tihti üle vindi keeratud huumori jutustatud lugu mehest, kellele ühiskond ja selle pealiskaudne suhtumine ümbritsevasse täiega pinda käib. Astudes vastu tõelisele Ameerika unelmale, leiab ta kaaslase/fänni noore neiu näol, kellega koos kõmmutama hakatakse. Igatahes pead hakavad lendama ja veri voolama vahendeid valimata! Puhas lust on seda muidugi vaadata, sest see on absurdselt pöörane... 7/10

Miks just KOSMOS?

Nii, pärast pikka pausi ja kaalutlemist mõte teha päris enda filmiblogi, on nüüd tõeks saanud. Mõned aastad tagasi korra seda katsetasin, kuid üürikeseks pardipeeruks see jäigi. Nüüd on plaanid ja ootused veidi kõrgemal.

KOSMOS - minu uue blogi nimi. Aadressiribal siis filmikosmos.blogspot.com
Põhjus lihtne - nii tahan meeles pidada paika ja asutust, kus kõik see vahva seiklus kord alguse sai. Koht, kuhu poisieas isa käe kõrval suuri elamusi kogema sai mindud. Koht, kus reaalsus kohtus unistustega. Ühesõnaga koht, kus mind nakatas filmipisik isiklikult. Paraku on aga kino Kosmos nüüdseks oma uksed sulgenud ja eks aeg näitab, kas ja kunas see pühapaik oma uksed taas avab.

Samas lisaks filmisoovitustele, kokkuvõtetele, lihtsalt arvustustele ja minu nägemustele filmidest, plaanin lisada siia vahest ka midagi muud. Vb huvitavaid reisikirju, kuid kindlasti uudiseid/mõtteid endalegi väga olulisest valdkonnast - muusikast!

Nii et kellel huvi ja tahtmist seda kõike vahetevahel oma silmaga piiluda, siis laske aga heal maitsta, nagu kulinaaria valdkonnas kombeks öelda on. Sest filmimaailmas nagu toidumaailmaski, tegutsevad mõlemas ju gurmaanid :)