PIMEDAD ÖÖD 2012, vol.2

FILM#8  THE IMPOSSIBLE (Ilmvõimatu) - minu selle aasta festivali lemmik. Tegemist on üleüldse 2012 aasta ühe parima filmiga. Samas mõni küünilisem inimene vb ütleks selle peale, et kuule mees, hold your horses! Aga nii on! Tegemist on väga emotsionaalse filmiga, vaiksematel hetkedel oli ikka saalis kuulda, kuidas pisarate pühkimine käis... Samas ei mäletagi, millal viimati nii emotsioonirikast filmi vaadatud sai - viimasel ajal kindlasti mitte.

Räägib see uskumatu ent tõesti sündinud loo ühest perekonnast, kes võtsid ette turismireisi Taisse 2004. aasta jõulude ajal. Eesmärgiks oli üheskoos lõõgastuda ja puhkuserõõme maitsta, teadmata mis neid ees ootab. Mitte miski ei näinud seda ette, kui jõulude teisel pühal tsunami ootamatult Tai rannikut tabas ja seda siis armutult laastama hakkas. Mis edasi sai, sellest see film räägibki...

Kõik see, kuidas ja mis viisil need hetked ja emotsioonid vaatajateni on toodud - see on rohkem kui muljetavaldav! Uskumatuna näivad eriefektid ja kogu see katastroofi tunnetus, miljöö - jääb selline tunne nagu ise viibiks sündmuste keeristes. Filmi lavastaja Juan Antonio Bayona teeb sõna otseses mõttes ise ilmvõimatut. Tema eelmine lavastajatöö, kõhedust tekitav ja hingekriipiv "Orbudekodu" oli juba kindlaks märgiks, et mehe nimi tuleb meelde jätta. Ka näitlejad annavad siin endast parima, Naomi Watts ja Ewan McGregor on tuntud headuses. Suurimad kiidusõnad lähevad aga pere vanimat poega mängivale Tom Hollandile - supertöö!

Pole midagi võimsamat kui hingejõud - nii ütleb filmi plakatil olev kokkuvõttev tekst. Sellega saab ainult nõustuda!

Kui film lõppes, jäin veel mõtetesse ja lahkusin saalist suht viimaste seas, tiitrid olid juba lõppemas. No ei saanud kohe pärast sellist elamust tooli pealt ennast lahti. Läksin siis trepist alla koos teiste lahkujatega ja ühtäkki silmasin üht tuttavat nägu, mõtlesin et kus ma teda näinud olen. Ei viinud koheselt kokku. Siis vaatan, et temaga veel paar tuttava näoga härrasmeest. Ja ühtäkki lahvatas - need ju meie ratturid, kes pea 4 kuud Liibanonis pantvangis olid. Kõndisin kohe nende järel... mehed siis parasjagu vestelesid omavahel ja sain aru et tahavad minna kuhugi analüüsima filmi. Keegi neist veel ütles, et teeks ühe külma õlle ka. Lugesin meeste nägudelt välja, et ka nemad jäid filmiga väga rahule. Küllap ka neid (või mis küllap, kohe kindlasti) aitas vangistuses olles tohutu hingejõud sealt eluga pääseda ning oma lähedasi taas näha.

See film väärib oma hinnet, ainuüksi teostuse poolest, The Impossible... 10/10

Eesti kinodes alates 21. detsembrist, soovitan kindlasti!

 

FILM#9 BARBARA - Saksa selle aasta valik parima võõrkeelse filmi Oscarile. Arvan, et nominatsiooni ta saabki, mehikest aga siiski mitte. Tugev film! Läheb ühte patta koos fimiga "Teiste elud" (The Lives of Others - seda pean isiklikult Saksamaa parimaks filmiks läbi aegade).

Tegevus toimub 1980. aasta suvel ja jutustab see loo ühest arstist, Barbarast. Valitseb keeruline aeg Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Barbara on saadetud tööle karistuseks viisataotluse eest ühte maahaiglasse, kõigist eemale. Uus elamine, uued kolleegid, elu väljaspool linna. Samal ajal käib usin plaanipidmine Barbara ja tema mehe vahel, kes elab ise suurlinnas Lääne-Saksamaal. Hautakse põgenemisplaani riigist, kus on kehtsestatud range režiim ja käib teineteise järel nuhkimine. Pinget hoitakse hästi üleval ja ajab peopesad päris higiseks, kuni ootamatu lõpplahenduseni välja. 8/10

FILM#10 THE SESSIONS (Armastuse õppetunnid) - Oleks mul The Impossible jäänud nägemata, võtaks see film parima festivalifilmi tiitli! Südantsoojendav vaatamine - see film vaevalt suudab kedagi külmaks jätta, kui siis vb mõnda väga tusast inimest. Hea emotsioon filmi lõppedes on tagatud - seda võin garanteerida! Võrdleksin seda filmiga The Intouchables (1+1), seega kui too meeldis, siis The Sessions ei tohiks samuti pettumust valmistada.

Taas üks tõsielul põhinev film. Juba poisieas kaelast allapoole halvatud mees, kes hingamisaparaadist saab vaid teatud ajaks eemal olla, otsustab ühtäkki midagi uut ja huvitavat proovida - minna seksterapeudi vastuvõtule. Eesmärgiks kogeda ise omal nahal, mida see seks siis endast õigupoolest kujutab.
John Hawkes, kes filmis mängib halvatud ent südamlikku ja head huumorisoont omavat meest, teeb sellise rolli, et võiks vabalt juba enda peas läbi mõelda tänukõne, mida siis ette kanda erinevatel auhindade jagamistseremooniatel. Talle sekundeerivad väärikalt seksterapeuti mängiv Helen Hunt ja muhe preestrihärra (kelle juures ka peaosaline pihil käib ning need pihid muuseas kipuvad alati humooriliseks minema), keda kehastab laitmatult vanameister William H. Macy.
Nii et seltskond on kokku saadud võimas ja lõpptulemuseks on aasta üks parimaid filme! 9/10
Eesti kinodes alates 8. veebruarist ehk keset auhinna hooaega. Don't miss it!

FILM#11  DETACHMENT (Asendusõpetaja) - Film oli Pöffil Justfilmi raames ehk eelkõige suunatud noortele. Sünge film, tõsine film, valusate tagajärgedega film. Põhjus miks tahtsin seda näha, oli eelkõige Adrien Brody, fantastiline näitleja minu meelest. Ka treiler oli suhteliselt hea ja imdb keskmine hinne oli sinna 8 kanti, natuke alla. Seega põhjuseid mitmeid, et asi ära vaadata. Kokkuvõttes jäin rahule, kuid film mängiti maha dvd pealt, mistõttu kvaliteet paljuski kannatas selle all. Aga noh, vähemalt sai asi nähtud. Kui veel nuriseda, siis eesti keelse pealkirja üle. Eks mindi kõige sirgjoonelisemat teed pidi (mis on samas ka antud kontekstis õige) ning noori vb tõesti kutsub kinno pigem pealkiri Asendusõpetaja, kui seda on näiteks otsetõlkes Irdumine - just sellise nime all antud filmi juba TV1000 näitas.
Adrien Brody tegi enalde omase tasemel rolli. Huvitaval kombel oli kõrvalosadesse kokku saadud palju tuttavaid nägusid ja nimesid, nagu James Caan, Lucy Liu, Tim Blake Nelson, Bryan Cranston jt.
Räägib see siis loo, üllatus üllatus... asendusõpetajast. Mitte aga tavalisest asendusõpetajast, vaid õpetajast, kellel on kogemusi ja kes on spetsialiseerunud äärelinnades asuvatele geto-koolidele. Teatud inimesed lihtsalt on võimelised kontakti saavutama raskete ja keeruliste inimtüüpidega, aga neid on vähe... see lugu räägib ühest. Samas on see kõva kivi ka lastevanemate kapsaaeda, et sedamoodi oma võsukesi kasvatatud on ja kas üldse ongi. Ütleb ka ju vana tarkus, et koletised sünnitavad koletisi. Aga kuskilt peab saama see alguse, ilmselt hoolimatusest. Igatahes naeratava näoga ma nüüd saalist välja ei läinud, 7/10

FILM#12 Üheks parimaks üllatuseks Pöffil oli selline film nagu CAFE DE FLORE. Ei olnud see üldse minu esialgses kavas, kuid väljamüüdud esimestele seanssidele ja kommentaaridele selle filmi headusest, hakkasin sellest huvi tundma. Tegemist on ka Kanada möödunud aasta parima filmiga, mis kodumaistel auhindade jagamistel enamjaolt terve auhinnalaua tühjaks riisus!

Ja nagu tellitult, sain peatselt infot et filmile tehakse veel paar linastust. Ei hakanud pikemalt mõtlema, muretsesin pileti seanssile.
Ja milline film, poleks osanud oodata! Emotsionaalne ringreis inimese hingemaailmas. Film mis kõnnib elu ja surma piiri peal. Sest just see on teema, mis seda filmi läbib. Viib see ühest ajastust teise ja püüab seletada läbi erinevate silmade kuid ühise hinge seda, et kes me enne olime ja kes me nüüd oleme ja kes me tulevikus võime olla, teadmata muidugi sellest ise mitte midagi.
Väga suur tähtsus filmis on muusikal, selle jõul ja siduvusel mälestustega. Ja otse loomulikult, muusika mis filmis kõlab on tõeliselt võrratu ning sulandub ideaalselt kokku filmi käekäiguga.
Hingesugulus on ilus teema ja oleks patt mitte sellesse uskuda! 8/10


FILM#13 Ainuke teos, mida Euraasia võistlusprogrammist vaatama läksin, oli RHINO SEASON (Ninasarviku hooaeg). Ja seda ühe põhjusega - treilerit vaadates oli esimese tekst mis ekraanile ilmus järgmine: Martin Scorsese presents! Ja põhimõtteliselt olin kohe müüdud. Ja õieti tegin. Iraani film muide!
Tegemist ühe huvitava ja kummalise armastulooga. Räägib mehest, kes olles olnud pea 30 aastat Iraanis vangistuses, ühel päeval sealt vabastatakse. Ja otse loomulikult hakkab ta oma naist otsima, kellele teatati umbes sama palju aastaid tagasi, et ta mees on surnud. Muidugi on sinna loosse segatud veel inimesi. Karmid lood seal Iraanis... ja nii läbi aegade.
Kes on näinud sellist filmi nagu Incendies (Põletus) ja kellele see meeldis, siis siin on midagi teile!
Visuaalselt on see väga stiilne ja lummav elamus. 7/10

FILM#14 ehk Pöffi lõppakord! Sedapuhku oli selleks üks lihtne ja muhe rom-com, mil nimeks  YOUR SISTER'S SISTER (Su õe õde). Kuna olin sellel päeval juba 2 filmi vaadanud, siis antud film oli kui üheks mõnusaks lõõgastuseks, kergeks õhtuseks salatiks mis tuleb peale pearoogasid, mida päeva jooksul manustatud.
Räägib see loo kahest õest, ühest mehest ning mõnest päevast, mis veedetakse ootamatult üheskoos. Ohtralt naljakaid ja ootamatuid olukordi pakkuv väike filmike väikese eelarvega. 7/10


Sellised need lühikokkuvõtted said. Tegin ka väikse pingerea nähtu põhjal. TOP 14 näeb välja selline :)

1. THE IMPOSSIBLE
2. THE SESSIONS
3. RUST AND BONE
4. BARBARA
5. CAFE DE FLORE
6. TAKE THIS WALTZ
7. SAFETY NOT GUARANTEED
8. THE DEEP
9. RHINO SEASON
10. GOD BLESS AMERICA
11. YOUR SISTER'S SISTER
12. WRINKLES
13. DETACHMENT
14. OH BOY

PIMEDAD ÖÖD 2012, vol.1

Tõsi ta on, PÖFF on selleks aastaks läbi. On ühtmoodi kurb, samas ka hea meel - äraütlemata palju head kraami sai seekord kinni püütud! Oli vast maraton, ent samas on "hullemaidki" olnud (alustasin 2003 aastal, kui piirdusin vaid kahe filmiga. Kõvera tipp jääb aga aastasse 2010, millal külastusi sai kokku 18).

Seekord kogunes kokku 14 +1 filmi festari ajal. Miks +1, siis see tuleneb sellest, et aega parajaks tehes ühel pärastlõunal sai tavalevis olevatest filmidest üks asi ära vaadatud, mis tegelikult sobib ideaalselt festivalifilmiks (mis seda mujal ka on olnud). Aga see selleks, allpool lühikokkuvõtted siis nähtust.

Vaatamise kronoloogilises järjekorras:

FILM#1 oli hispaanlaste animafilm "Kortsud" (Arrugas/Wrinkles) - muhe ja soe pilguheit vanadekodus toimuvasse. Teekond enda elu nn. päikeseloojangust ühe härra silmade läbi, kes ajahamba möödapääsmatule puremisele seisab silmitsi ühel hetkel sellega, et leiab end olukorrast, kus teda ümbritsevad täpselt samasugused abivajajad nagu tema ise. 7/10

FILM#2 - Üks kolmest tugevamast filmist, mida Pöffil nägin! RUST AND BONE (Rooste ja Luu) oli täpselt selline, nagu üks korralik festivalifilm olema peab - emotsionaalne, kaasahaarav, hea loo ja näitlejatega üles ehitatud, näpuotsaga lisatud veel siit ja sealt ehk kokkuvõttes küllaltki hästi maitsestatud! Marion Cotillard, alati pilkupüüdev ja veetlev, ei vea ka siin alt ning teeb vaat et ühe oma elu tugevaima rolli (ennustan Oscari nominatsiooni). Lavastajalt samuti väga hea töö, eriti silmas pidades seda mismoodi ta niivõrd kummalise sisuga filmi on teinud sedavõrd meeldejäävaks. Sisu ei hakka ära rääkima, kuid näha saab armastust, traagikat, lootusetust, viha, poksi ja verd... Visuaalselt ka veel eriliselt võimas! 9 punni annan ära!

FILM#3  TAKE THIS WALTZ (See valss on Sinu) - Üks ääretult lahe rom-com! Michelle Williams (tõestab taas, miks teda pean planeedi üheks andekamaks naisnäitlejaks) oli esimene põhjus, miks selle filmi enda kavva võtsin... Lugu ise algab suhteliselt uimaselt ja pikkade stseenidega. Esimese poole tunni järel mõtlesin küll, et oleks pidanud kangema kohvi võtma, kuid...

... kuid jah, kuidagi suutis see film pikkamööda siiski naha alla pugeda ning lõpptulem oli selline, mille jaoks ma saali tulin - valdas täielik rahulolu nähtu suhtes. Film ise räägib selle õige leidmisest, vana ja uue võrdlemisest, elu värskendamisest teatud eluetappidel, truudusest ja selle vastupidisest variandist. Lugu elust enesest ja keset meid, ilmselt tunnevad siin paljud ennast ära... Rõõmsates toonides soe pala! 8/10

FILM#4  Lõbus ja lustakas vitamiini programmi kuuluv film SAFETY NOT GUARANTEED ehk maakeeli "Turvalisus pole tagatud". See oli alles sõit ameerika mägedel! Ei saanud ennast veel sisse seadagi kui juba jooksid lõputiitrid. Umbes sama efekt tekib siis, kui õuest tuppa tormates ja teleka ette maandudes jääb kas jope selga või üks saabas jalga vms... ja seda avastad alles siis, kui ühtäkki see kõik läbi saab. Koguaeg midagi toimus ja seda oli hea vaadata. Lugu ise ühest mehest, kes ajas rändamiseks otsib endale kaaslast!? või sootuks elukaaslast!?  Temale igaljuhul sekundeerivad ja kompanjooni pakuvad 3 noort ajakirjanikku (nohik, üks kena ja noor naisterahvas ning niisama pulli-naiste-napsumees), kes saadetakse ühte väikelinna uurima seda pealtnäha totrat ajasrändamise lugu. Mis juba edasi saab, eks seda igaüks teab või näeb ise... aga igaljuhul edasi saab! Üks värskendav vaatamine. 7/10

FILM#5 - Saksa uuema kino esindajate poolt loodud teos, millel lihtne nimi OH BOY (Oh Sa Poiss). Mainin kohe ka ära, et film võitis Pöffil publikuauhinna. Minu reaktsioon sellele oli, et mida? Arvasin ja nägin seda tiitlit endaga viimas sootuks teistsugust ja mitu korda köitvamat filmi. Antud juhul on tegemist sellise täiesti tavalise must-valge filmiga, õiget tegevust nagu filmis ei toimugi, igavavõitu siia-sinna veeretamine käib... no ma ei tea, ju siis rahvale meeldis. Või olid selle filmi seanssidel kõige agaramad sõnumisaatjad, selgitamaks välja publiku lemparit - sest nii see ju äib, saadad sõnumi ja kõik! Ise saatsin ka viiele filmile hinded, oleks võinud ju ka rohkem, aga...

Film ise selline küsimärk, minu jaoks veidi tuim. Oli küll mõningaid lahedaid momente, ent momentideks nad jäidki. Lugu rullub lahti Berliinis ja räägib noormehest, kes endale elus alles kohta otsib... ja siis jälle otsib...

Aga ei, mis seal salata, uue põlvkonna tegijate poolt tehtud ja seda pea olematu eelarvega - sellepoolest kindlasti müts maha! Nii see kõik alguse saabki. Kus siis veel parem koht oleks oma nime promoda, kui mitte festivalidel.

Mis oli väga meeldiv, et seanssil olid kohal ka rezhissöör ise ja üks meesnäitlejatest, kes filmi lõppedes nii mõnegi muheda naljaga külalisi kostitasid, ausad mehed! Teostus 7, lugu 5, kokku 6 punkti kümnest!

FILM#6  tuleb sedapuhku Islandilt. Filmiks THE DEEP (Sügavik)

Kaasahaaravalt nauditav ja tõsielu sündmusel põhinev lugu - pajatab see ühest Islandi kalurist (pole pealtnäha just teema, mis vaatama kutsuks), pigem on lood selles, et tegemist on absoluutselt uskumatuna näiva looga, mille sündmused samas kõik reaalselt aset leidnud. Kuidas seletada muidu sellist juhtumit, kui ühel külmal ööl keset karget merd kalavetel olles, juhtub ühe meeskonnaga midagi traagilist. Laev satub õnnetusse, vajub kummuli ja kõigi saatuse kiuste - koos terve kaadervärgiga külma sügavikku otse sööstab. Järgneb üks imeline pääsemine... ning edasine on juba teadlaste välja selgitada. Et kuidas ühel mehemürakal sellest eluga välja tulla õnnestub ning kelle nahka hiljem pika uurimise käigus hülgenahaga võrreldakse. Vot tak! Karge mere maiguga põhjamaine maius, tasub vaadata! 8/10

FILM#7 Kurjakuulutava ent kutsuva pealkirjaga GOD BLESS AMERICA (Jumal õnnista Ameerikat) on film, mida vaadata seltskonnas ja pingevabalt, luristades mahedat kokteili kõrvale. Film mida ei tule tõsiselt võtta, ent samas ka film, mille sõnumit võiks küll tõsiselt võtta. Läbi musta ja tihti üle vindi keeratud huumori jutustatud lugu mehest, kellele ühiskond ja selle pealiskaudne suhtumine ümbritsevasse täiega pinda käib. Astudes vastu tõelisele Ameerika unelmale, leiab ta kaaslase/fänni noore neiu näol, kellega koos kõmmutama hakatakse. Igatahes pead hakavad lendama ja veri voolama vahendeid valimata! Puhas lust on seda muidugi vaadata, sest see on absurdselt pöörane... 7/10

Miks just KOSMOS?

Nii, pärast pikka pausi ja kaalutlemist mõte teha päris enda filmiblogi, on nüüd tõeks saanud. Mõned aastad tagasi korra seda katsetasin, kuid üürikeseks pardipeeruks see jäigi. Nüüd on plaanid ja ootused veidi kõrgemal.

KOSMOS - minu uue blogi nimi. Aadressiribal siis filmikosmos.blogspot.com
Põhjus lihtne - nii tahan meeles pidada paika ja asutust, kus kõik see vahva seiklus kord alguse sai. Koht, kuhu poisieas isa käe kõrval suuri elamusi kogema sai mindud. Koht, kus reaalsus kohtus unistustega. Ühesõnaga koht, kus mind nakatas filmipisik isiklikult. Paraku on aga kino Kosmos nüüdseks oma uksed sulgenud ja eks aeg näitab, kas ja kunas see pühapaik oma uksed taas avab.

Samas lisaks filmisoovitustele, kokkuvõtetele, lihtsalt arvustustele ja minu nägemustele filmidest, plaanin lisada siia vahest ka midagi muud. Vb huvitavaid reisikirju, kuid kindlasti uudiseid/mõtteid endalegi väga olulisest valdkonnast - muusikast!

Nii et kellel huvi ja tahtmist seda kõike vahetevahel oma silmaga piiluda, siis laske aga heal maitsta, nagu kulinaaria valdkonnas kombeks öelda on. Sest filmimaailmas nagu toidumaailmaski, tegutsevad mõlemas ju gurmaanid :)