MULTIKAMINUT

On aeg pöörata pilk animamaastikule. Põhjusega!
On tehtud multikaid pikki ja igavaid, mis venivad kui näts või mis on lihtsalt labased (oleneb muidugi vanusest) ja kustuvad juba enne, kui on mälusoppi teed leidmas. Ent on tehtud ka pikki, äärmiselt kaasahaaravad ja nauditavad, mis täis värvi, särtsu ja tohutut fantaasialendu.

Täna, 23. jaanuaril, reedel, tööpäeva lõppedes suundusin kinosaali vaatama Disney animavõlurite värskelt linastunud uut teost BIG HERO 6 ("6 kangelast" maakeeli). Enne filmi viisin end kurssi, et mis filmi pikkuseks on. Nägin, et 1 tund ja 48 minutit. Uhh, päris pikk (oleme ju harjunud 1.30 pikkade multikatega) ja sellega tekkisid ka mõtted, et kas äkki pingutatakse üle, kisub igavaks ja venivaks vms. Aga surusin need mõtted endas maha, kuna tegemist ikkagi parima animafilmi Oscari nominendiga.
Ja mis seal salata, aeg kinosaalis möödus kui kiirrong sinust mööda sõitmas - ei nihelenud absoluutselt pingil ega vaadanud kella. Ja mis peamine, ei oodanud filmi lõppu. See sõit oli kuratlikult vinge, kaasahaarav, sütitav ja mis seal salata, ka armas omamoodi. Siin oli kõik omal kohal - naeru, seiklust, veidi kurbust ja pisut ka mõtisklust (kuigi selleks aega eriti ei jäänud). Ja kokku oli see kõik üks suur emotsiooniderada, mis teebki sellest ühe väga hea ja kaasahaarava filmi! Nii et pered, emad, isad, sõbrad - võtke väikesed semud kaasa ja minge kõik koos kinno. Elamus garanteeritud! Okei, olen jah heade animatsioonide suur sõber.

Siinkohal nimetan ära ka enda suured lemmikud: The Lion King, Toy Story 3 (ka esimesed 2 olid head, ikkagi märgi mahapanijad), Finding Nemo, Ratatouille, The Wind Rises, Monster Inc. jne... krt, neid on palju veel.

OKTOOBER

Paremusjärjekorras:

GONE GIRL / KADUNUD  9/10

THE DROP / RAHA  8,5/10

FURY / RAEV  8/10

THE PAST / MÖÖDANIK  8/10

BEGIN AGAIN / UUS ALGUS  8/10

TUSK / KIHV  7/10

IDA  7/10

MAGIC IN THE MOONLIGHT / MAAGIA KUUVALGEL  7/10

KIRSITUBAKAS  6/10

THE JUDGE / KOHTUNIK  6/10

PLAYING IT COOL / VÕTAME RAHULIKULT  6/10

BEFORE I GO TO SLEEP / EI. TOHI. MAGAMA. JÄÄDA.  5/10

REDIRECTED / VALEMAANDUMINE  4/10

RAHA...

...loob võimalused! See on siililegi ju selge! Või siis toob hukatuse, oleneb inimloomusest. See on selline film, mis lööb sind su enda mugavustsoonis (kinotoolil istudes) - lööb vere välja ninast ja seda äärmiselt aeglasel moel. Tempot selles filmis õieti polegi - see ei ole actionfilm ega pole ka draama, see on rahulikus tempos pinget üles kruttiv põnev röövimislugu. Kui seda üldse nii nimetada on kombeks. Kui ei ole, siis nüüd on!

Osatäitmised on võimsad - tegemist on  ühe parima näitlejaansambiga sellel aastal, mille keemia on vapustavalt imetlusväärne. Siin on sulid, võmmid, head inimesed ning inimsuhetelt lüüa saanud naisterahvas. Karakterite poolt võimas esitlus igaljuhul. Võtame TOM HARDY (selle filmi staar nr. 1), kes on parem kui kunagi varem, aga samas sama hea, kui ta on olnud alati (võtkem väiteks "Warrior" või "Lawless"). Iga emotsiooni mängib ta välja täpselt ja korrektselt, nagu ühele väga heale näitlejale ka loomupärane. Igaljuhul on ta uue põvkonna superstaar ja kuuldavasti ka uus Bond. Jah, James Bond!

JAMES GANDOLFINI - Mees, kes lahkus meie hulgast ebaõiglaselt vara, neetud küll. Äärmiselt kurb on tunne, pidades silmis ka mehe viimaseid rollisooritusi, milleks olid muhe romantiline draama-komöödia "Aitab jutust" (Enough Said) ja seesama film siin (milles mängib baaripidajat), kus ta teeb sedasorti tööd, et väga vägisi tahaks näha/teada, mida mees edasi suudab. Kuid seda mis edasi, suudab ta vaid kahjuks taevastel võtteplatsidel. Jälle üks põhjus, et vaadata seda filmi. Paluks viimaste rollide eest Oscar postuumselt mehele edastada!

Veel teevad väga head rollid naisosa mängiv Noomi Rapaca (Rootsi "Lohetätoveeringuga tüdruk"), kelle tulevik paistab samuti vägagi helge. Meeskõrvalosas särab Belgia tõusev täht Matthias Schoenaerts ("Rust and Bone" - mis on samuti tohutult hea film). Kokkuvõttes võib öelda, et filmis säravad näitlejad, kellest me edaspidi veel palju ja suurelt kuuleme!

See on sedasorti film, mis minu maitsele on üks lemmikute killast - aeglaselt kulgev, ent igas stseenis loob tunnetava pinge, mis oma hea dialoogiga ei katke hetkekski. Ta hoiab meele ärksana, paneb kaasa mõtlema ning naelutab üha enam tooli külge, mida film lõpu poole jõuab. Good, good job! 8,5/10

Ja see filmi poster - relv, mis ühendub sillaga. Deem, kui hea!

Sa näed morsa moodi välja

See on haige film, see on täiesti hullumeelsus ja veidruse mäetipp, aga seda kõike heas mõttes!

On üks kutt Ameerikas, kes teeb intervjuusid (keeruline sõna) veidrate ja isemoodi inimestega ning siis heietab saadud lood koos parima sõbraga endaloodud populaarses interneti podcastis rahvale ette. Seda kõike teeb ta puhta pühendumusega - vürtsitatult koos ohtra naeru ja tohutu entusiasmiga.
Üks selline lugu viib ta peagi naaberriiki, jäähokist lugupidavasse Kanadasse , et intervjueerida (jah, see sama sõna) ühte vanataati, kes on valmis pajatama loo sellest, kuidas morsk kunagi tema elu päästis. Päris hea peibutis, või mis? 

Kõik mis sellele järgneb, on puhas õud ja loodetavasti ka õudusfantaasia klassika. Režissöör Kevin Smith teebki sedasorti staffi (eks fännid ja asjatundjad teavad seda isegi) ja ta teeb seda puhta naudingu, lusti ja mõnusa kiiksuga. Siinkohal tuhat tänu filmi kodumaisele levitajale (aitäh Siim!), et too friigifilm meie kinodesse tee leidis. Sina lugeja, võta vastu või anna alla, aga see on aasta kõige haigem ja friigim film mis Sind tabada võib, ent seda ikkagi heas mõttes (korrata pole patt)! Kui tekitas huvi, siis sea sammud kinno otse morsa kihvade vahele! Uhh.... 7/10 (samas tahaks panna ju rohkem)

War never ends quietly...

Just täpselt. Vaikselt ei lõppe siin midagi, ikka suure paugu ja mürtsu tagajärjel. Aga ütlen ausalt, et polnud viimaste aastate jooksul ühtegi tõsiselt võetavat sõjafilmi näinud. Aga nüüd ta lõpuks tuli! Ja tuli võimsalt, tankiga! Täielik meestekas, nagu ka pealkiri ütleb.

See olekski kõik! Mine kinno, tasub vaatamist! 8/10

GONE GIRL - selle sajandi parim David Fincer!?

Peaaegu et kaks aastat blogipausi, kõvasti on vett merre voolanud selle aja jooskul. Kuidas seda eemalolekut siis seletada? No tuleb ette elus igast ootamatusi, nii ka minuga. Aga igatahes loodan, et sellest postitusest saab minu kosmose-blogi comeback. Ja no sellise filmiga on ju lausa suurepärane taasalustada.

Ütlen ka kohe, et mulle meeldib kirjutada lihtsalt aga konkreetselt, nii et mihkelraualikke manöövreid või mõne muu filmikriitikust virtuoosi mõttekäikude keerukat rägastikku minult ei maksa oodata. No ei viljele sedasorti kirjastiili.

Nüüd aga filmist endast ja selle aasta parimast filmi/kinoelamusest veidike lähemalt. Oli see alles sõit!

Kõik märgid näitasid juba enne seda, et sellest saab käesoleva aasta üks tähelepanuväärsemaid filme, ootusärevus oli krutitud pea viimse piirini. Ja samas, kuidas saabki olla vastupidi, kui lavastajatooli kuninglikul istmel on koha võtnud sisse mees nimega David Fincher (üks minu lemmiklavastajaid). Film ise põhineb Gillian Flynni samanimelisel romaanil, kuid õnneks nii lugejate kui vaatajate huvides on tõsiasi see, et filmi viimane kolmandik on kirjutatud romaani enda autori poolt hoopis teisiti.

Seekord keerleb lugu abielu, kui sellise suure ja tähtsa tähenduse ümber - selle võimalikest ohtudest, kõrvalekalletest, kahtlustest, hirmudest jne. Ühesõnaga põnev värk! Film areneb nagu Fincheri puhul oodata on, keerab vaataja kiirelt enda sõrme ümber ega lase sealt lahti, kuni päris kriipiva ning mõtlemapaneva lõpplahenduseni välja. Antud filmi (ja ka edaspidi tulevikus) lahates võtan endale sellise hoiaku, et sisu koha pealt pikemalt ei maini eriti midagi. Milleks vaja, sedasorti info saab iga huviline ka kino või levitaja kodulehelt kenasti kätte. Mina soovin aga peatuda filmi olemusel, saadud kogemusel ja sellele toetuvatel emotsioonidel.
Aga Fincher on Fincher - tema pildikeel, ülitäpne ja kaasahaarav montaazh, muusikamaitse, sünge olustiku tekitamine, see ei vea sellelgi korral alt. Seda filmi vaadates saab taaskord aru, et lõpplahendust ning igat järgnevat stseeni on pea võimatu ette ära ennustada.

Ben Affleck on tegija, aga selle filmi staariks on siiski Rosamund Pike - naine ja näitleja, kellest poleks seda päris ausalt öeldes oodanud. Minu silmis kindlasti "rising star". See, mitu tahku ta seal endast avas, oli tõeliseks ja positiivseks üllatuseks. Eks iga vaataja muidugi räägib enda eest, aga nii see oli. Kõrvalosad olid ka kõik sümpaatsed, ei saa nuriseda kohe mitte. Aga mille kallal siis üldse nuriseda? Mina ei teagi, mina ei kurda absoluutselt mitte millegi üle selle filmi puhul.
Muusikasõbrana ja teades palju õigelt valitud/tellitud muusika filmile juurde suudab anda, jagub ka siin rohkelt kiidusõnu. Filmimuusika on kõik spetsiaalselt kirjutatud, polnud ühtegi laenatud laulu (mäletamist mööda mitte), kõik oli originaal. Tandem Reznor/Ross (lõid ka filmidele "The Social Network" ja "The Girl with the Dragon Tattoo" muusika) on sellelgi korral oma ülesannete kõrgusel - jahmatavaid ja tumedaid stseene filmis jagub ning neid saatev kõhe ent mõjuv helikeel kõlab täpselt nii nagu meeleolule kohane, ei mingit vastumürki süngele atmosfäärile. See on Fincher, David Fincher! Jääme ootama tema järgmist. 9/10

JACK REACHERi maailmas

JACK REACHER - Film, mis naelutas kaheks tunniks (ja tiba veel peale) totaalselt tooli külge ja tegi veel üht märkimisväärset asja - ta haaras kaasa terve saalitäie (peaaegu täismaja) inimesi, tegi saali terve filmi vältel peaaegu et haudvaikseks, mida eriti massiseansside puhul ei juhtu. Pole nii vähe ringi sebimist veel kohanud esilinastuste ajal - kõik olid justkui hüpnotiseeritud. Ühesõnaga - 2 tundi puhast ja KVALITEETSET meelelahutust oma parimas võtmes! Kõva värk!

Jack Reacher on üks kivikõva vend, kelle jaoks seadusi pole olemas, või tähendab ta ise teeb need. Kes raamatut Reacheri seiklustest on lugenud, eks see teab seda isegi. Aga kindlasti enamus pole lugenud, kaasa arvatud mina, kes läksin seda filmi vaatama suhteliselt puhtalt lehelt. Olin näinud küll kahte erinevat treilerit mitu korda, kuid see polnud absoluutselt film, mida olin terve aasta pikisilmi oodanud. Pigem teadsin et ta tuleb ning Tom Cruise seal madistab - sellest piisas, et kätt pulsil hoida.
Aga nüüd kui asi on nähtud, pean tõdema et see oli aasta üheks positiivsemaks üllatuseks ja absoluutselt on selge ka see, et antud film mahub mul isiklikult selle aasta 20 parima filmi hulka, isegi 15 hulka, kui täpsem olla! Prometheus, Avengers ja muud selle aasta suvised suurfilmid kahvatuvad selle kõrval, just eelkõige oma hinge poolest, mis sellel filmil oli meeletult suur!

Filmil on ülihea minek, oma tempo - kordagi ei tekkinud momenti, et oleks millegile muule mõelnud. Tom Cruise, kes suvel pidas oma 50. sünnipäeva, on väga heas vormis ning sobis nimikangelast mängima lausa ideaalselt, olgugi et raamatutegelane on 20 cm pikem ja ilmselt ka poole kogukam, ehk siis ühesõnaga põkk. Aga mindi seda teed ja tuleb välja et see oli ka õige tee! Milline vaist tegijatelt, ja noh samas, Tom Cruise ju ei suudakski alt vedada!? :)
Muusika, montaazh, heli - kuratlikult hea. Eriti tuleb kiita helimeistreid kes ameerika sportautode mootorihääled sedavõrd kenalt häälde on timminud! Lisaks suurepärased kõrvalkarakterid vanameistrite Robert "vesternikunn" Duvalli ning Richard "kõrvalosakunn" Jenkinsi poolt. Silmale seekord ilu pakkumas Rosamund Pike, kes mis seal salata, veab välja...
Nii, et kellel tahtmist head põnevust ja 2012 ühte parimat autode tagaajamissteeni näha, vut-vut kinno! Welcome to Jack Reacher land! 8/10